Nonii, tänu Sikile tuleb siit mingi deep postitus mu armsa 9.a kohta. Ma tean, et selleks liiga vara, aga mul on vaja siia vahest ka midagi muud ja armsatamat kirjutada, kui see mida ma vahepeal teen.
Niisiis -
9A.Minu inimesed, täiesti minu inimesed. Ma olen pool oma elust nendega veetnud ja ma ei kahetse mitte ühtegi asja, sest see on meist teinud sellise klassi nagu me oleme. Need inimesed teavad täpselt kes ma olen, kelleks ma saada tahan ja kelleks ma ei saa ja nüüd äkki ma kaotan pool nendest, kes seda kõike teavad. Ma jään igatsema absoluutselt kõike.. seda hommikust peale kellahelinat viimaste klassiinimeste garderoobi jõudmist ja koos sagimist ja üksteise ära ootamist, neid vahetunni vaidlusi ja arutelusid, üksteise kallal nokkimist, tunni ajal üle klassi naermist, enne järeltööd koos higistamist ja õppimist, maha kirjutamist, üksteise aitamist ja innustamist, lollitamist(PÕHILINE!!!), idiootsete küsimuste küsimist õpetajatelt, isegi seda traditsioonilist Greetheli peegli välja võtmist jään igatsema ja Meilu armsaid ja totakaid hommiku tujusid, mis sul vahel on(pole üldse pahaga öeldud, need nii nummid), Siki ootamist garderoobis, kuna tal läheb alati nii kaua aega(samuti pole halvaga mõeldud), Krisse nilbeid nalju, Biki ütlust keemia tunnis ''Kata, sa oled omamoodi tark!'', Hellu totakust, KLUGE TARKUST ja abivalmidust, Käta ALATI huvitavaid jutte, Mannaga kaklemist, Krissu nägusid ja häälitsusi tundides(kuid, seda ma kuulen edasigi), Manni silitamist, Anni lollust, Johannese LOL'i, Eleanori ''MITÄÄ?''(pole ka halvasti mõeldud) ja üldse KÕIKE.
I'll never forget you..
Ja ärge üldse muretsege, see kõige halavam postitus alles tuleb, kas enne või pärast lõpetamist, wait for it.
Mind üldse ei koti kirjavead ja kui segane see jutt on, see kes aru saab, see saab, kes ei saa, ei saa.(PARIM LAUSE!)
K.