Kuulan juba umbes kolmekümnendat korda Leekivat Armastust ja vaatan välja.. seda vihma ja kõike paska, mis sealt ülevaltpoolt sajab. Pole mingit jaksu mitte midagi teha ja kuskil käia. Ma vihkan kooli.. peaaegu. Mul on vaja motivatsiooni, mille pärast pingutada. Ma tean, et see kõlab kahtlasena, aga mul tõesti on vaja midagi sellist, ma tean, et ei õpita kellegi teise jaoks vaid enda jaoks, aga ma ei suuda keskenduda ega õppida. Ainult mõtlen sellele lõpetamisele ja inimeste kaotamisele.. sucks balls.
Olen aru saanud, et mul on vaja ka inimest, kes teaks mind ja oleks minu jaoks kogu aeg olemas, kelle nägemine teeks eriti sita päeva kõige paremaks maailmas ja kes mõistaks mind poole sõna pealt. Räägitakse, et küll ta tuleb.. aga fuck, ma ei viitsi enam oodata, mul on vaja praegu kohe. Ma kõlan nii lapsikult, et mul ON VAJA, nii tobe väljend. Aga nii ma tunnen kahjuks/õnneks.
Everything will be better, i know! Kui vaid ilmad ilusaks läheks, oleks tuju iga päev kahesotiga parem.. Pretty, pretty please tule juba, kevad.
Sincerely yours,
K.
(Ja keegi palus minust ka pilte, panin siis mõned)
see ei kõla üldse lapsikult muideks)
ReplyDeleteole tubli, kallistan sind!
Oh, nii-nii armas Veronika! :)
ReplyDelete