Monday, July 4, 2011

mul on vänt, jasul pole...............

Saturday, July 2, 2011

WOW

Õhtu. Riivad õrnalt oma käega mu põlve. Niimoodi lähestikku istudes. Naeratad. Räägid, et lähed varsti ära. Päriseks. Tegelikult aga peaksin ma juba ammu taipama, et oled ju läinud. Ära siit! Oled lükatud minust nii kaugele, et ma enam sinuni iial ei küündi. Paratamatus. Tahame alati neid, keda ei saa. Veel mõni aeg tagasi. Sinu kõrval ärgates. Kuidas ma hommikuti lahkudes sinu küljest ennast lahti lõikasin. Need haavad on liiga sügavad, et aeg neid parandada suudaks. Oled ainus, kes on puudutanud seda teist maailma minus. Teised on üritanud, aga nad ei ulatu selleni. Sinul on aga võti millega saaks avada kõik uksed. Paraku aga... Ja keegi ei tea, mitu korda päevas ma endale vahel ütlesin, et saan sinust üle. Tuhandeid kordi. Tulemuseta.
Kui sa päriselt ära lähed. Pean ma muretsema omale uue südame. Olemasolev puruneb kildudeks.
Löö mind naeltega enese külge!
See tekst on midagi väga ilusat, ma jääkski seda lugema. Uskumatu.
Leidsin selle Leana blogist: http://leanav.blogspot.com/ Igaksjuhuks just sayin'.